Hinguse (qi 氣) mõiste läbistab ja seob kogu Hiina filosoofiat ja kultuuri. Filosoofiline käsitlus ühest algsest eristamatust hingusest on tuhandeid aastaid vana. Qi’d peetakse väeks, mis on kõige sünni, olemasolu, muutumise ja hävimise aluseks. Qi täidab ja läbistab ühelt poolt kogu universumit, teiselt poolt tähistab qi kõikide olendite ja inimese sisemist väge, elujõudu ja elu andvat ning hoidvat substantsi. Kaasaegses lääne terminoloogias tõlgitakse qi selles kontekstis sageli energiaks.

Hiina meditsiinis esineb qi inimeses materiaalsena ja mittemateriaalsena, nii keha kudede ja vedelikena kui ka vaimsete omaduste, tunnete ja teadvusena. Qi takistumatu voolamine meridiaanides tagab hea tervise ja pika eluea. Kuid keskkond, elukombed ja harjumused ning välised mõjurid võivad qi tasakaalu ja seega inimese tervist oluliselt mõjutada.

Hiina sõna gong (功) tähistab õppimist või treenimist, mis nõuab palju jõudu, aega ja pühendumist. Qigong on qi meisterlik kasutamine, mille saavutamiseks on panustatud rohkelt aega ja jõudu.

Qigong’i praktiseerimine õpetab keskendumist, kindlameelsust ja tugevdab tahtejõudu. Enamasti väidetakse, et qigong’i tegelikku mõju on võimalik tajuda alles siis, kui on igapäevaselt harjutatud vähemalt 100 päeva järjest. Kuigi parim tulemus saavutatakse igapäevase harjutamisega, on levinud veendumus: ka vahel harjutamine on parem kui mitteharjutamine.